Parim versioon iseendast

Vaata eelmist teemat Vaata järgmist teemat Go down

Ekux
Ekux

Liitus : 25/08/2016
Postitusi : 1383

PostitamineEkux 23.10.20 23:05

Olla parim versioon iseendast, mida see üldse tähendab ja kuidas seda tehakse?

Ma ei tea, mis on selle küsimuse täielik vastus, aga arvan, et paljut sellest saab inimene selgeks siis, kui ta peab järsku kohanema uue keskkonnaga ja eriti uute inimestega.
Nii palju kui on inimesi, on ka erinevaid arvamusi. Kui suhtled iga päev samade inimestega, oled sa nende arvamustest erinevate asjade kohta teadlik ja harjud nendega ning oled õppinud nendega läbi saama ka teades, et naturaalselt kõikides asjades teie arvamused ei ühti.
Võõraga aga seda ei ole. Sa ei tea nendest midagi ja ainus viis teada saada on läbi suhtlemise. Lahkarvamuste korral on konflikt kerge tekkima, sest see inimene on sulle võõras, sa ei pruugi tema heaolust eriti hoolida ja iseenesest on enda arvamus ikka esikohal.

Ja sellistes olukordades saabki iga inimene ennast jälgida ja mõelda, milline ta on. Kas ta on parim versioon iseendast? Kes selle üle üldse otsustab, kas inimene ise või teised, või hoopis mõlemad? Mille järgi seda otsustatakse?
Ma väidan, et parim versioon iseendast on eelkõige ise endaga rahul. See on hullumeelne väide, sest see justkui õigustab "olen selline nagu olen ja ongi kõik, mina ennast ei muuda ja võtke mind sellisena nagu ma olen kui sõbrad tahate olla" mentaliteeti. Kui nüüd minna eksreemsusesse ja kujutada ette, et sellise lause käib välja inimene, kes tualetti ei kasuta vaid käib ringi nagu mähkmeteta tita ning muudkui korrutab, et tema lihtsalt on selline, siis on see ühest käest koomiline, aga teisest käest loob selge pildi sellest, et on asju, mis lihtsalt ei ole aksepteeritavad.

Mida sellest järeldada?


Viimati muutis seda Ekux (25.10.20 17:31). Kokku muudetud 4 korda
Ekux
Ekux

Liitus : 25/08/2016
Postitusi : 1383

PostitamineEkux 25.10.20 17:28

Ma järeldan sellest mitut asja. Esiteks seda, et ise endaga peab inimene esmalt rahu leidma ning alles siis teistega. Me kõik oleme lõputult erinevad. Alates sünnist kuni tänase hetkeni oleme me kõik näinud ja läbi elanud erinevaid asju, mis kõik kokku on meid tundmatuseni muutnud ja voolinud just selliseks nagu me oleme. See loob suurepärased eeldused selleks, et inimesed oma vahel läbi ei saaks. Kuna igaühel on omad tõekspidamised, õnne- ja stressiallikad, siis on pea võimatu leida kahte inimest, kes teineteisega nii hästi sobiks, et neil üldse mingeid konflikte ei teki. Ning seetõttu ongi oluline, et inimene pühenduks esimese asjana ise enda õnnele, sest teiste õnnelikuks tegemine on niikuinii üks suur high-risk-low-reward loterii.

Endaga rahuloleku all käesoleva teema raamistikus mõtlen siis pigem inimese mentaalset ja psüühilist olukorda, mitte materiaalset. Kuna ma ei ole psühhiaater, siis üritan seda teemat käsitleda pigem kogemuste ja järelduste põhjal ning üritan vältida teadusesse laskumist, kus mul on liiga lihtne ära eksida.

Siit edasi järgmise mõtte juurde. Endaga rahulolek ei saa tähendada enda puuduste ja vigade pimesi õigustamist väidetega nagu "ma lihtsalt olen selline" või "ma olen endaga rahul sellisena nagu ma olen". Naiivsele inimesele võib see tunduda küll päris hea strateegiana, kuid tegelikkuses on see õhuke jää, millel kõndida.
Endaga rahul olekuks võiks hoopis lugeda seda, kui inimene teadvustab endale, kus ta on olnud, kust läbi käinud, kui palju mingi aja jooksul arenenud, kuhu jõudnud ja kui palju pidanud vaeva nägema, et jõuda sellisesse kohta, kus ta parasjagu on. Kui inimene on aus ja teadvustab endale, et tema areng on olnud positiivne, võib ta endaga rahul olla.
Ta võib olla enesekindel ja ei pea tundma kohustust kellelegi muljet avaldada ega kellegi jaoks meeldiv olla. Ta võib kõhklematult avaldada enda muundamata arvamust kõikidest asjadest, hoolimata sellest, kas see on kellelegi teise jaoks meeldiv või mitte. Ta on vaba inimene.
Kuid sama mündi teisel küljel on ka see, et seesama inimene peab just selle sama enesekindlusega tunnistama eelkõige iseendale ja ka teistele enda puuduseid, vigu ja olema võimeline analüüsima enda mineviku käitumist kriitiliselt, töötades pidevalt selle nimel, et tuleviku sarnastes situatsioonides olla ausam, õiglasem, teadlikum ja targem ning pidevalt täiendada enda teadmistepagasit, et vältida juba tehtud vigade kordamist.
Ekux
Ekux

Liitus : 25/08/2016
Postitusi : 1383

PostitamineEkux 06.11.20 18:55

Eelnevat lühidalt kokku võttes võiks siis öelda, et parim versioon iseendast on aus ja otsekohene eelkõige enda suhtes ja enda vastu, kuid ei karda enda puuduseid ka teistele tunnistada ja on alati valmis ennast parandama.

Aga kuidas toimib üks inimene, kelle eesmärk on olla parim versioon iseendast, konflikti kontekstis? Kas ta väldib konflikte? Kui konflikt siiski tekib, siis kuidas ta käitub, et seda lahendada? Kas tema eesmärk on jääda konfliktis nö "võitjaks" või on ta hoopis järeleandlik ja seab prioriteediks selle, et konflikt lihtsalt lõppeks ja elu saaks rahulikult jätkuda?
Ma julgen väita - ja see tõepoolest on üsna uljas väide - et konfliktist hoidumine on vastutöötamine iseendale ja potentsiaalsele koostööle teiste inimestega. Me teame, et kui kaks või enam võõrast inimest kohtuvad ja nad peavad mistahes olude sunnil pikemat aega mingi eesmärgi saavutamiseks koostööd tegema, siis nende suhe areneb läbi enam-vähem paika pandud etappide, mida kirjeldatakse siin-seal pisut erinevalt, aga läbiv noot on, et kõige pealt TUTVUTAKSE või KUJUNETAKSE ehk saadakse kokku ja ollakse segaduses, sest keegi ei tea veel kedagi ja ei oska teineteisega suhtlemisel mingit kindlat seisukohta võtta, pärast mida järgneb KONFLIKTI faas ehk hakatakse teineteises nägema omadusi, mis ei meeldi ja tekivad lahkarvamused ning seejärel, kui konfliktid saavad ühel või teisel moel lahendatud, järgneb KOHANEMISFAAS ning siis juba TÖÖ ja KOOSTÖÖ faas.

Siit minu ulja väite põhjendus küsimusena: milleks näha vaeva konfliktist hoidumiseks kui see on niikuinii vältimatu?

Kui me tahame, et mistahes koostöö täidaks enda maksimaalset potentsiaali, peab see olema rajatud kõige tõelisemale ja ümberlükkamatule põhjale: tõele.
See on tõsi, et ränga otsekohesuse korral on konfliktid väga kerged tekkima ja muuhulgas konfliktid, mis oleksid muidu võinud sootuks olemata jääda. Samas aga selguvad pingeolukordades, mida kõiksugused konfliktid tingimata tekitavad, inimeste taluvuspiirid ja motiivid, mis on mistahes muutuvas keskkonnas kriitilisteks teguriteks.
Usun, et konfliktide ja nende lahendamise saatel õpivad inimesed kõige paremini teineteist tundma ja see on kõige kiirem tee tõelise koostööni, millel on ka reaalselt lootust ootamatutes pingeolukordades edukat tulemust anda. Suhted, kus enda arvamust ei hoita hammaste taga ja kus fakte ei ilustata, võivad küll olla võrdlemisi kurnavad kõikide osapoolte jaoks, kuid selline ausus tekitab inimeste vahele justkui vaikimisi usalduse, mis on elu läbivaks kaalukeeleks.
Koke#6
Koke#6

Liitus : 30/04/2014
Postitusi : 1296

PostitamineKoke#6 21.11.20 16:59

Väga hea tekst :P Ise olen samuti parim versioon alati
Ekux
Ekux

Liitus : 25/08/2016
Postitusi : 1383

PostitamineEkux 11.12.20 13:15

Jätkan siinkohal teistsuguse noodiga.

Kui seni on minu tekst olnud pigem vastuolulisust ilustav ja agressiivsusele julgustav, siis nüüd toon esile ka mündi teise külje. Nagu elus ikka, on igal teol tagajärjed. Paraku on nii, et teised inimesed ei näe meie mõtteid ja ainus viis, kuidas me saame enda motiive edastada, on see, mida me ütleme ja kuidas me käitume. Veel kurvem on see, et pahatihti, et mitte öelda tavaliselt, nähakse inimestes eelkõige halba ja alles siis head ning sedagi vähendatud kujul.

"Kõigile meeldib ausus täpselt nii kaua kuni sa oled aus nende vastu; siis oled sa tõbras."
-George Carlin

Sellel on väga lihtne põhjus: negatiivset näha on ülilihtne, sest see häirib ja häiriv kogemus hakkab kohe silma ning jääb meelde, positiivse märkamiseks peab aga sellel kogemusel olema isiklik seos (keegi teeb otseselt sulle head) või seda kolmanda isikuna märkamiseks peab seda ise aktiivselt soovima ja püüdma. Sellest tulenevalt on meil palju lihtsam sildistada inimesi negatiivsega, sest selleks ei pea me aktiivset mõttetööd kaasama vaid meie ego teeb seda justkui iseenesest. Ja kui see silt seal kord juba küljes on, siis hakatakse ka automaatselt seostama inimese edasist käitumist selle sama sildiga, sest nagu me teame, siis inimese aju otsib pidevalt seoseid ja ta absoluutselt keeldub uskumast, et ta eksib, kui me just ise teda selleks ei sunni.

Sellest tulenevalt kaasneb iga meie väljaütlemise ja käitumisega tohutu vastutus. Me peame iga päev kogu aeg arvestama sellega, et meid vaadatakse, jälgitakse, nähakse ja meisse suhtutakse täpselt nii hästi kui hästi me ise ennast esitleme. Kui me oleme otsustanud, et me ei soovi "vooluga kaasa minna" vaid rõhume sageli probleemidele ja asume neid agressiivselt lahendama, siis peame ka arvestama, et meile kleebitakse külge konfliktsuse silt, mida hakatakse pidevalt täiendama üha uue tõestusmaterjaliga. Paraku on nii, et tõe eest tuleb elus tihti maksta väga kallist hinda, eriti kui meil ei ole selle silumiseks looduse poolt kaasa antud väga head taktitunnetust.

Vaata eelmist teemat Vaata järgmist teemat Tagasi üles

Soovid reklaamidest vabaneda?

Selleks logi sisse või tee endale kasutaja.

Liitu foorumiga

Tee endale kasutaja ning osale aruteludes.


Tee uus kasutaja

Logi sisse

Omad foorumis juba kasutajat? Logi sisse.


Logi sisse

 
Permissions in this forum:
Sa ei saa vastata siinsetele teemadele