Laenamine ja pangad [OHTLIK MÄNG]

Vaata eelmist teemat Vaata järgmist teemat Go down

Ekux
Ekux

Laenamine ja pangad [OHTLIK MÄNG] Runesc10
Liitus : 25/08/2016
Postitusi : 962

PostitamineEkux on 19.06.20 9:28

Sissejuhatus
Teema eesmärk on jagada enda kogemust laenu võtmisega, erinevate pankadega sel teemal suhtlemisega ja seeläbi tekitada inimestele reaalne võimalus õppida minu vigadest, et mitte samu ämbreid ise läbi kolistada.
Lühidalt: absoluutselt kõik finantsasutused, pangad, aga eriti isehakanud laenupakkujad, on ainult omakasu peal väljas ja neid ei huvita absoluutselt sinu heaolu. Ainuke asi, mis neid huvitab, on, et sa tooksid neile võimalikult ruttu võimalikult palju raha sisse ja neil silm ka ei pilgu, kui selle hinnaks on mõne noore inimese elu.
Ärge laske ennast lollitada suurtel lubadustel ja näilistel võimalustel, mis pirakate summade laenamisega kaasa näib tulevat. Peamine asi, mis laenamisega kaasa tuleb, on kohustus ja peavalu, millest vabanemine näib alati esialgu lihtsam kui ta tegelikult on.

Asja juurde
Aastaid paar tagasi olin oma eluga parajas plindris (elasin autos) ja kuna ego ei lubanud omakstelt abi paluda, siis otsustasin iga hinna eest laenu võtta ja korter osta. Pean seda tänase päevani oma elu suurimaks veaks. Esialgu käisin muidugi läbi kõikvõimalikud pangad, kuid kuna olin tol hetkel oma tollasel töökohal olnud vaid mõned kuud, siis tuli igalt poolt vastus justkui ühest suust: "pead vähemalt pool aastat sama koha peal töötama, siis vaatame."
Niisiis, nurka surutud nagu hiir, aga samaaegselt uhkust täis nagu sitikas, ei pöördunud ma abipalvega oma inimeste poole ega isegi võtnud vastu reaalset pakkumist asuda kas või ajutiselt elama ühetoalisesse korterisse vaid panin täie rauaga edasi ja pöördusin hüpoteeklaenufirma poole. Panin panti enda vanemate maja, ostetava korteri ja sisuliselt terve oma elu, olles ise täiesti veendunud, et teen korteris remondi ära, boom, käin tööl ja saan rõvedalt palka, boom, hakkan veel ettevõtlusega räigelt pappi kokku ajama, boom, aastaga maksan laenu tagasi ja boom, elan nagu kuningas. Kõik tundus nii lihtne.
Miski ei tundunud enam lihtne kui ma lõpuks endale tunnistasin, et mingit remondimeest minust tegelikult ei olnud, palka sain heal juhul keskmiselt (tegelikult vähem) ja ettevõtlusega tegelemiseks oli ikka kõvasti helgemat pead vaja kui mul omast käest võtta oli.

Kõik allamäge
Kuna tootmistöö ei ole kunagi minu cup of tea olnud, siis tööl käima sundis mind vaid kohusetunne, palgatõusu sellisel juhul muidugi oodata ega loota ei olnud. Käisin igakuiselt üle 50% oma teenitud palgast välja puhtalt maksude kattekst - laenu igakuine makse oli üle 250 euro, korteri kommunaalid teine samapalju otsa ja sinna lisandusid veel järelmaksud, mille võtmiseks ma mingil kombel piisavalt idioot suutsin olla. Ühesõnaga, elasin nagu viimane rott, väljapääsu ei paistnud ja süüdistada ei olnud kedagi.
NB! Viimane on iga lohaka finantskäitumise väga tõenäoline lõpptulem!!! SEDA EI OLE VÕIMALIK PIISAVALT PALJU RÕHUTADA.
Sedasi elasingi pisut üle aasta aja, tehes tööd, mida ma vihkan, sisuliselt tasuta. Lihtsalt olin iseenda lolluse ori.

Muutus
Ühel hetkel sai ikkagi selgeks, et nii edasi ei saa ja otsustasin päevapealt töölt ära tulla, et leida oma elule mingigi mõte. Pöördusin siis töötu ja võlgades õnnetusehunnikuna siiski oma pere poole, mille vältimise nimel ma algselt nii rumalaid otsuseid olin langetanud. Kirsiks tordil oli mainitud laenupakkuja katse mind veel topelt orki tõmmata, kui palusin neilt laenupuhkust, siis öeldi, et "saab ikka, aga selle jaoks peame sulle uue laenu vormistama, näiteks paarituhande euro suuruse, tahad, eks, onju?" Õnneks nii tainas ma ei olnud ja samuti vedas mul ajastusega ning võimalused avanesid võrdlemisi kiirelt. Sealt tänaseni olen nüüdseks pisut üle aasta karjääri teinud, pühendunud ensearendamisele, enda vigade mitte kordamisele ja igas mõttes paremaks inimeseks olemisele. Hüpoteeklaenufirma raputasin seljast maha alles lühikese aja eest, muidugi pidin selle saavutamiseks loobuma ka ostetud korterist ja leppima lisafinantskohustusega, mis jälitab mind veel mõnda aega. Aga noh, võrreldes eelneva olukorraga, siis praegu tundub elu nagu tõeline muinasjutt, olgugi et pean veel mitu aastat justkui surnud hobust maksma, aga see ei suru mind enam põlvili ja väljavaated tulevikku on kordades paremad.

tl;dr (õppetund)
Kui olete hädas, pöörduge esmalt enda pere, sõprade ja tuttavate poole. Mitte keegi ei eelda ega saagi eeldada, et mingi 20-aastane naga peaks oskama nii meisterlikult vigu vältida ja nii hästi oma eluga toime tulema, et ta hätta ei satu. Inimesed, kes hoolivad, saavad aru. Igasugused pangad ja eraettevõtted aga ei hooli ja nad kasutavad suurima heameelega ära sedasama 20-aastast naga, kes ei anna endale aru, mida ta teeb ja uisa-päisa oma täiskasvanulikku otsustusõigust kasutab. Ühe allkirjaga müüd oma elu seenehinnaga maha ja laenupakkujat kehastaval saatanal ei pilgu seejuures silm ka, näol on ainult kahjurõõmus irve. Ja nagu minu isiklik kogemus näitab, mis tõenäoliselt ei ole väga harvaesinev tulem, siis lõpuks kui oled oma eluga nii mutta vajunud, et enam väljapääsu ei ole, siis pead ikka kelleltki abi paluma. Kumb siis parem variant on - kas teha seda kohe või alles siis kui oled lisaks oma andestatavale kogenematusele kaela tõmmanud veel hoomamatud kohustused või veel hullem, ilma jäänud oma vanemate varast ja kõigest muust, mis väärtust omab?
@Tonight ütles ühes teemas väga õigesti, et finantskirjaoskus on tänapäeval üks väga oluline asi ja ma arvan, et seda ei ole võimalik piisavalt tugevalt rõhutada. Kasvades heaoluühiskonnas tundub elu liiga lihtne ja paljud otsused ei näita kohe välja seda kaalu, mida nad tegelikult omavad. 20-aastasena on maailm sinu ees avatud ja kui sa oled tark ja ettevaatlik, siis on see kõik sinu avastada, sinu vallutada. Aga kui sa võtad vastu otsuse järgmised 10 aastat kedagi sõna otseses mõttes orjata, siis on liigagi tõenäoline, et 25-aastasena (mis on muuseas inimese arenguvõime haripunkt) avastad, et sa ei olegi oma otsuse tõttu suutnud millelegi muule pühenduda kui sellele orjusele ja sisuliselt oled oma nooruse kuldperioodi maha mänginud.
Mitte miski ei ole mitte kunagi nii lihtne nagu tundub. Arvesta alati halvimaga ja otsusta ausa kaine mõistusega, kas see ikka on seda riski väärt. Mõtle, mõtle, mõtle. Ära karda abi paluda. Üks kuu võib täna tunduda igavikuna, et midagi oodata või kas või vaesuses elada, aga 10-aasta-pikkuse pärisorjuse kõrval on see köömes.
Tonight
Tonight

Laenamine ja pangad [OHTLIK MÄNG] Vetera11
Liitus : 19/02/2012
Postitusi : 16724

PostitamineTonight on 19.06.20 10:01

@Ekux kirjutas:Esialgu käisin muidugi läbi kõikvõimalikud pangad, kuid kuna olin tol hetkel oma tollasel töökohal olnud vaid mõned kuud, siis tuli igalt poolt vastus justkui ühest suust: "pead vähemalt pool aastat sama koha peal töötama, siis vaatame."
Niisiis, ... pöördusin hüpoteeklaenufirma poole.
See oli esimene kriitiline viga. Üldjuhul jah, pank on douchebag (eesmärk on ikkagi võimalikult suur kasum), kuid sealsed töötajad hindavad su olukorda realistlikult. Üheks põhjuseks on Basel III eeskirjad, mis ei luba palgas suurt muutuvtasu komponenti. Ehk töötajal ei ole sinu laenu vormistamine hädavajaliku tähtsusega.
Või maybe olen ma biased, kuna olen Eestis ühe pangaga seotud (abistan küll pigem raskustes ettevõtteid). MingLee

Vaata eelmist teemat Vaata järgmist teemat Tagasi üles

Soovid reklaamidest vabaneda?

Selleks logi sisse või tee endale kasutaja.

Liitu foorumiga

Tee endale kasutaja ning osale aruteludes.


Tee uus kasutaja

Logi sisse

Omad foorumis juba kasutajat? Logi sisse.


Logi sisse

 
Permissions in this forum:
Sa ei saa vastata siinsetele teemadele